Rõõm sellest, et joostes ei lonka.

Nagu lubatud sai - 6.aprillil Parkmetsa jooks Tartus ehk ka teise nimega hullumaja pargijooks.  Kui neljapäeval proovisin üle pika aja väikse 5km joosta, siis tekkis tunne, et ei, laupäeval ma starti ei lähe. Valus, ebamugav, kange olid mind iseloomustavad sõnad. Parkmetsa jooksu on korraldatud alates 2012.aastast, alates 2013.aastast olen kõigil jooksudel osalenud. öeldaks,et see ongi suvise hooaja avajooks.
 2013. aasta oli imelise suusahooajaga. Päev pärast Parkmetsa jooksu suusatasin Kuremaa terviseradadel veel viimased 10km, et oma rekordilise numbri - 900 suusakilomeetrit täis saada. Selge  see, et päev varem joostud 7km aeg oli vilets - 41 minutit ja 32 sekundit, ikkagi tolle aasta esimesed jooksukilomeetrid.
Hoolimata kehvast jooksuvormist ja valusast põlvest sõitsin laupäeva hommikul Tartusse, et joosta. Sõites mõtlesin, et kuidas siis võiks olukord olla? Kas paha või väga paha - oli järeldus.
Kõik selgus soojendusjooksu tehes. Nimelt ei olnud väga paha, oli talutav. Ja nii ka kogu jooksu vältel. Liikusin aeglaselt aga ühtlaselt. Minu seitsmest Parkmetsa jooksust tuli seekord küll kõige nigelam aeg (42 min vms) aga ma ei kurvasta, sest lonkamist ei olnud. Sain enam-vähem jooksusammuga lõpuni ja pärast oli ka täitsa ok olla.
Õhtupoole toimetasin aias, katsetasin uut riistapuud ehk teleskoopvarrega okslõikurit. Pigem oli sellest tegevusest kael kange. Tunnistan - õhtuks oli põlv ikka pisut paistes ka...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist